Juunis võtsid Uus Maa inimesed osa projektist Rattarikkaks, et aidata muuta jalgrattaga sõitmist populaarsemaks ning Tallinnat seeläbi rattasõbralikumaks linnaks. Projekti korraldajateks olid Eesti Roheline Liikumine, Uue Maailma Selts ning mitmed teised rattasõbralikud organisatsioonid. Koostöös Hawaii Expressiga anti kõigile algatuses osalenutele kolmenädalaseks kasutamiseks jalgrattad, millega siis iga päev tööle sõideti. Meie inimestele oli suureks abiks Rävala parkimismaja, kes väga operatiivselt muretses meile võimaluse oma jalgrattaid seal tasuta hoida. Vaatame, mida räägivad projektis osalenud uusmaakad.
Elise Rämmal, hindaja assistent
Juunis võtsin koos teiste toredate Uus Maa kolleegidega osa projektist Rattarikkaks. Kõigepealt suur kiitus projekti korraldajatele, kes pakuvad inimestele sellist suurepärast võimalust saada ratas mitmeks nädalaks individuaalseks kasutamiseks ja veel tasuta!
Kui mina esimesel rattarikkal õhtul peale tööd rattaga kodu poole sõitsin, olin nägu naerul ja sõitsin mitte otse kodu poole vaid ikka päris suure tiiruga läbi Tallinna kesklinna-vanalinna, sest see tunne oli nii mõnus ja teistmoodi: viisakamad tööriided seljas, käekott ees korvis, ilus ilm… Ühesõnaga, mind valdas sel hetkel ülim meeleolu!
Nagu olen reisides tähele pannud, liiguvad väga paljud tööinimesed Euroopa suurlinnades rattaga. Kahjuks Eestis sellist trendi märgata pole või on see nullilähedane. Kuid nende nädalate jooksul tekkis küll tunne, nagu ma ei olekski Tallinnas, vaid kuskil Euroopa linnas 🙂
Hoolimata nendele positiivsetele tunnetele mõtlesin ka päris tihti, et millised need Tallinna tänavad ikka on, st. et rattaga liiklemist suhteliselt mittesoosivad. Kui Euroopaga jälle võrrelda, on seal enamasti jalgrattateed eraldi, siin aga peab valima kas tunduvalt ohtlikuma autotee või kõnnitee.
Kokkuvõttes oli projektis osalemine 100% positiivne ja tekitas mul soovi endale Tallinnasse ratas soetada.
Erkki Malm, äripindade maakler
Käisime ka Marko Kivirannaga rattaretke alguspäevil Lasnamäel EMT peamajas ja tagasi tulles andsin Markole oma telefoni, et ta filmiks, kuidas ma lauluväljaku mäest käed lahti alla sõidan. Mõeldud, tehtud… Jõudes tagasi kontorisse, selgus aga tõsiasi, et videot, kus ka veoautod minust mööda kihutavad, ei õnnestugi arvutisse tõmmata…
Teine lugu oli siis see, et sõitsin Pelgulinnas vaikselt üle kõnnitee ja mulle sõitis otsa üks autojuht, kes silmapilkselt sündmuskohalt põgenes, jättes mind minu uhke veloga, mille tagumine ratas oli kaheksas, tee äärde.
Ja siis veel kolmas elamus – käisin nimelt ka rattaga stuudios pilte tegemas, olles nii ratta all, peal, kui ka selle kohal õhus. Seda siis nii, et hüppasin pedaalidest tõugates ratta kohale, samal ajal hoidsin muidugi kinni ka lenksust, õhku spagaati. Ütlesin siis piltnikuneiudele, et nüüd pean objektile minema, kuid nemad palusid, et teeme ühe pildi veel. Ja hüpaku ma nii kõrgele ja jalad nii harki, kui suudan. Seda ma ka kahjuks tegin… Ja oh seda neiude naeru, kui kuuldavale tuli minu pükste rebenemine püksilukust kuni taha värvlini!
Ei saanudki kohtumisele minna rattaga, vaid pidin seda tegema autoga, särk pükste peal.
Marina Hodus, Põhja-Tallinna piirkonna juht
Maakleri töö eeldab, et päeva jooksul võib olla mitu kohtumist klientidega ja maakleril tuleb sõita erinevatesse sihtkohtadesse. Minu esimene reaktsioon üleskutsele Rattarikkaks oli pigem negatiivne, kuna mulle tundus liiga keeruline sõita kohtumisele jalgrattaga – peab õppima teisiti aega arvestama, mõtlema ratta parkimisele, kui sajab vihma, kuidas ma siis välja näen kliendiga kohtudes jne. Õnneks polnud minu kahtlused liiga pikad, kuna armastan rattaga sõita ning seetõttu selle projekti koha pealt kergesti mõjutatav. Nii saigi minust üks aktsioonis osaleja.
Esimene kohtumine kliendiga oli üllatavalt positiivne. Ma jätsin kustutamatu mulje, kuna noormees ja neiu, kes mind ootasid, olid väga üllatunud nähes maaklerit jalgrattal. Kuna ratas oli vaja turvalisuse mõttes sisse viia, siis palusin noormehelt abi ja see situatsioon tekitas mõnusa sõbraliku õhkkonna. Kõik see ratta tassimine ja projektist rääkimine lõi mõnusa sideme kliendiga, millest edasi sai ka alguse kinnisvarajutt. See moment oli minu jaoks positiivne üllatus.
Mis puudutab liiklemist tänavatel, siis eelistasin kõnniteid, va Pelgulinn ja Kalamaja, kus liiklus ei ole nii tihe. Tundsin puudust kellast, millega võiks anda jalakäijatele märku, et jalgrattur neile läheneb. Kõige rohkem nautisin hommikusi teekondi tööle, kui õhk oli veel värske ja jahe, päike säras ja Tallinn tundus nii roheline ja ilus!
