Blogis: Kristiina Aderov, Mika töövari
Eelmisel nädalal toimunud töövarjupäevaks olin Mikaga kokku leppinud, et pean kohal olema kell 10, kuid jõudsin peaaegu pool tundi varem kohale. Ma olin tegelikult väga ebakindel, kui ma kontori peaukse juurde jõudsin, kuna ma ei osanud lihtsalt sellest päevast midagi oodata ning uued asjad on minus alati veidi ebakindlust tekitanud. Nii üllatav, kui see ka polnud, oli kogu mu ebakindlus kadunud, kui ma ülesse kontorisse olin jõudnud. Küllap mu sisetunne teadis ette, et tuleb üdini positiivne päev.
Minu töövarjupäev algas Uus Maas aga sellega, et sekretär tegi mulle tutvustava ringkäigu kontoris ning tutvustas kõiki inimesi. Kui ringkäik sai tehtud, jõudiski kohale Mika ning siis astusime tema kabinetti, kus ta rääkis oma igapäevastest ülesannetest. Ma sain peaaegu kohe aru, kui hooliv ning üksteist toetav meeskond neil on. Mina pole küll enne näinud firmat, kus kui üks töötaja võtab koera, ning siis kõik vaatavad tema koera fotosid ja lubavad koera vaatama tulla. See oli minu arust väga armas, et jagatakse nii rõõme kui ka kurbi momente ning toetatakse üksteist alati. Terve päeva vältel olid kõik minu vastu väga sõbralikud, viisakad ning positiivsed. Ma tundsin tõesti enamus aega, nagu ma oleks üks nende hulgast ning nagu ma kuulukski sinna.
Pärast meie vestlust arvas Mika, et ma võiks tutvuda ka turundusspetsialisti Hanni ja personalijuhi Ülase tegemistega. Nende ruumi jõudes sain ma esimese asjana mõnusa šoki, kuna Hanni pani mind laua taha, kus olid tähtede ja numbritega klotsid ning ütles, et ma pean Uus Maale nendest sõnumi tegema. Ta ütles, et see on neil traditsiooniks kevadest alates ning et kõik, kes seal käivad, peavad neile sõnumi kokku panema. Alguses ei saanud ma aru, kas nad teevad nalja või räägivad tõsiselt – selline asi ei ole ju väga tavaline. Neid vaadates tundus, et nad rääkisid tõsiselt, ning ma ladusin neile siis klotsidest sõnumi – “edu ja parimat”. Hanni näitas mulle hiljem ka seda, kust see traditsioon on alguse saanud ning minu arust on see väga kihvt komme. Päeva jooksul sain ma aru, et Uus Maa ongi üks väga lahe firma, mis on küll suur firma, aga kus on väga toredad tavad ning väga palju asju tehakse ise (reklaami puhul näiteks). Hanni ning Ülane rääkisid ka oma põhilistest tööülesannetest. Ma sain näiteks teada, kui palju kulub tegelikult ühe objekti müümiseks reklaamile raha ja mis omadused/iseloomujooned peavad olema inimesel, et Uus Maa firmasse üldse tööle saada.
Peale tunnikest kontoris olemist sõitsime Rakvere kontorisse, kus Mika pidas oma töötajatele väikese koolituse, millest ka mina osa sain. Õppisin näiteks seda, et Uus Maa on üks vähestest kinnisvarafirmadest, mis pöörab tähelepanu energiamärgisele, mis tegelikult on ju igale kodu ostjale ülimalt tähtis faktor ning millele oskan ka mina nüüd kindlasti tähelepanu pöörata. Seejärel käisime lõunal Rakvere kontori tegevjuhiga. Peale lõunat käisime veel korra kontorist läbi ning siis sõitsime Tallinna tagasi. Nii sinna sõites kui Tallinna tagasi sõites rääkisime väga palju erinevatest asjadest, millest ma õppisin väga palju. Mika laiendas minu silmaringi väga palju ning andis väga häid nõuandeid kogu eluks.
Tallinna kontorisse tagasi jõudes ütles Mika, et minu nii nimetatud ametlik tööpäev on läbi, aga küsis, kas ma tahaksin veel üleval kontoris nende tegemistega tutvuda, millega ma väga hea meelega nõus olin. Tundus, et Uus Maas mõeldi terve päev minu peale, et mul oleks millegagi tegelda ning et ma saaksin kinnisvaratööst rohkem teada.
Mika ütles Rakveres oma töötajatele naljaga pooleks, et ta raputas ta mu maailmavaate nii segi, et mind ei tunta pärast enam kodus äragi. Tal oli täiesti õigus, aga ainult positiivses mõttes. Ma tänan teda ja kogu Uus Maa kollektiivi südamest selle päeva eest. See oli lihtsalt super! Kuigi Mika jaoks võis see olla üks tavaline päev, siis mina õppisin küll sellest päevast tohutult palju ja ma võin öelda, et see oli üks parimaid päevi mu elus. Soovin uusmaakatele kõike kõige paremat nende tegemistes ning loodan, et saan ka kunagi nende kollektiivis töötada!
