Ka majanduse jahtumise faasis soetavad inimesed endale kinnisvara ja pangad jätkavad nende ostude finantseerimist. Sellega seonduvalt seisavad paljud aga küsimuse ees, kuidas laenuvõtmisega seotud riske maandada.
Laenu võtmisel on kliendi jaoks kõige olulisem läbi mõelda, kas ja millisel määral intresside tõus tema tagasimaksmise võimet mõjutaks. Laenuvõtjad peaksid enne otsuse tegemist kaaluma laenuvõtmisega seotud riske ja nende maandamist, sest enamik Eestis väljastatud laenudest on seotud kuue kuu Euriboriga. See tähendab, et iga kuue kuu möödudes muutub Euribori määr laenulepingutes. Esmapilgul tühine intressitõus võib aga laenuperioodi kohta tähendada oluliselt suuremaid kulusid.
Kui kuumakse tõus pole probleem, ei ole nii oluline ka mõelda intressiriski maandamisele. Kui aga kuumakse tõus võib pere eelarves tekitada probleeme, on riskide maandamine ja intresside fikseerimine mõistlik. Seega pole intresside fikseerimise puhul küsimus niivõrd odavuses kui kindlustundes.
Kas intress fikseerida või mitte, on vaid üks dilemmadest, millega silmitsi seisame. Lisaks on intresside fikseerimiseks mitu võimalust, mille osas tuleb enda jaoks sobivaim lahendus leida ning millest üldjuhul teadlikud ei olda.
Tuntuim viis on oma laenuintressi fikseerimine mingiks perioodiks. Sisuliselt tähendab see seda, et pangaga lepitakse kokku tollest hetkest pisut kõrgem intressitase, mida inimene maksab kokkulepitud perioodi vältel. Laenu hind intressi fikseerimisel sõltub suuresti finantsturgude tulevikuootustest. Samuti sõltub fikseeritud intressi suurus perioodi pikkusest. Kõige levinumad on fikseerimised laenuperioodi esimesele osale pikkusega 5 või 10 aastat, harvem 15 või 20 aastat.
Pisut vähem levinud, ent väga hea võimalus on laenule intressi kasvupiirangu seadmine ehk võimalus võtta nn. cap-laenu. See tähendab, et klient määrab intressi ülemise piirmäära, milleni tema jaoks Euribor kasvada võib. Kui laenuintress on allpool seatud piirmäära, maksab klient tegelikku turuintressi. Kui turuintress aga tõuseb üle seatud piirmäära, maksab klient intressi seatud piirmäära ulatuses ehk tegelikust turuintressist vähem.
Kolmas võimalus on laenu tagasimakse fikseerimine. Sel juhul muutub laenu tagasimakse summa asemel laenuperiood – intressi tõustes laenuperiood pikeneb ning intressi langedes periood lüheneb, kuid igakuiselt makstav summa on alati sama. Nordea Pangal on selleks muutumatu kuumaksega kodulaen.
Seega on laenuriskide maandamise võimaluste spekter lai ning pakub sobivaid alternatiive erinevate huvide ja vajadustega klientidele. Teine küsimus on see, kas intressimäära fikseerimine on üleüldse mõttekas. Ühtpidi annab see kliendile kindlustunde ega sea teda Euribori muutustest sõltuvusse. Teisalt on fikseeritud intress praktiliselt alati oma tulevikuootustel põhinemise tõttu kõrgem ujuvast intressist, mis tekitab laenuvõtjates kõhklusi. Selle, mis on iga kliendi ja laenulepingu korral kõige soodsam ja sobivam, saab kõige paremini välja selgitada panga konsultandi ja kliendi omavahelise arutelu käigus ning standardlahendusi siinkohal pole.
Tiiu Sahtel, Nordea Panga koostööpartnerite osakonna juhataja
