Käesoleva aasta algus on kinnisvaraturul olnud ootuspärane. Hoolimata sellest, et Euroopat on haaranud segased ajad, on kinnisvaraturg aasta kahe esimese kuu jooksul astunud aegade jooksul sissetallatud rada pidi, olles vaiksem ja äraootavam, et siis kevadel kiiremaid jooksusamme teha.
Aasta esimese kahe kuu jooksul tehti maa-ameti andmetel üle Eesti 4700 kinnisvara ostu-müügitehingut. Mullu samal ajal teostati 3954 tehingut, seega on aastane kasv 18,9%.
Harjumaal, kui Eesti kinnisavaturu mahust peaaegu poole moodustavas piirkonnas, toimus jaanuaris ja veebruaris kokku 2036 ostu-müügitehingut, mis 2011. aasta sama ajaga võrreldes tähendab 28% tõusu. Tehingute hulga kasv Tallinnas ja Harjumaal on tingitud enamasti investorite suurenenud huvist siinse kinnisvara vastu, aga ka sellest, et arendustegevus on jälle käima läinud ning korralikel uusarendustel läheb hästi.
Kui vaadata aga alati edukast Tallinnast ja selle lähiümbrusest eemale, teistesse Eesti piirkondadesse, on pilt hoopis kirjum. Toome paar näidet.
Lääne-Eesti kui suvitusparadiis
Jaanuaris ja veebruaris tehti Lääne-Eestis, nii mandril kui saartel kokku 798 ostu-müügitehingut, mis möödunud aasta sama perioodi 852 tehinguga võrreldes tähendab 6,3 protsendilist langust. Selleks võib olla mitmeid põhjuseid.
Esiteks pole uusarendusi põhilistes suvituslinnades enam turule tulnud ning müümata kortereid jääb üha vähemaks.
Kuigi välismaalaste huvi puhkekodu siia osta on endiselt suur, on märgata ka mõningaid tagasilööke. Näiteks on Saaremaa populaarsus soomlaste seas veidi vähenenud, sest noorem põlvkond, kes „Saaremaa Valssi“ ei tea, nostalgiast omale suvekodu siia ei osta. Samuti on märgata välismaalastest pensionäride huvi müüa oma kinnisvara, sest neil on selle hooldamisega juba raskusi.
Kontrastne Kirde-Eesti
Maa-ameti andmetel tehti jaanuaris ja veebruaris Kirde-Eestis kokku 400 kinnisvara ostu-müügitehingut, mis võrreldes 2011. aasta sama perioodiga, mil toimus 302 tehingut, tähendab 32,5 protsendilist tõusu.
Kuigi Ida-Virumaa on viimase aasta jooksul leidnud meedias kajastust maakonnana, kus on suur hulk sotsiaalsed probleeme ja seetõttu aina enam tühje kortereid, kasvab tehingute hulk endiselt. Nimelt ostavad sealsetes linnades ja alevikes odavaid kortereid Venemaa residendid, kes saavad kinnisvara omades lihtsamini Schengeni viisa.
Samuti hoiavad turgu üleval populaarsetes suvituspiirkondades Peipsi ääres ja põhjarannikul kohati väga kalleid suvekodusid ostvad inimesed nii Eestist, Venemaalt ja vähesel määral ka Soomest.
Lõuna-Eesti areneb stabiilselt
Lõuna-Eestis, mis hõlmab ka Tartu linna, toimus aasta kahe esimese kuu jooksul 986 kinnisvara ostu-müügitehingut. Mullu samal ajal oli selleks numbriks 833, sestap saame konstateerida 18,4 protsendilist tõusu.
Tartu ning maakonnad kuni Venemaa ja Läti piirideni välja moodustavad suhteliselt stabiilse arenguga piirkonna. Kuigi ka siin on kontraste – ühelt poolt arenevad keskused ja teisalt tööeas inimesi Soomele kaotavad äärealad.
Tartus on taas hakatud rajama uusi arendusprojekte, mis on märgatavalt tõstnud tehinguaktiivsust. Lisaks sellele toimub ka inimeste liikumine linna lähivaldadesse või head transpordiühendust omavatesse väikelinnadesse.
Sarnaselt Ida-Virumaale teevad kagu-Eestis ilma Venemaalt pärit ostjad, kes soetavad odavaid kortereid, et kergemini viisat saada. Teisalt hoiavad piirkonnas tehinguaktiivsust ka suvekodusid ostvad eestlased, kellele meeldivad ilus loodus, künkad ja järved.
Kokkuvõtteks
Tõenäoliselt tuleb jooksev aasta stabiilne, kerge liikumisega positiivses suunas. Suuremaid muutusi, nagu nägime kasvõi möödunud aastal, ilmselt ei tule.
Hinnad märkimisväärselt ei kerki, sest selleks ei ole tegelikult mitte mingit objektiivset põhjust. Eesti kinnisvaraturu mootoriks olevas Tallinnas võib korteri keskmine ruutmeetrihind kerkida maksimaalselt 5% ja sedagi pigem tänu kallimatele uusarendustele ning hinnalisemale kesklinna kinnisvarale.
