Puithoone on olnud eestlase loomulik elukeskkond juba aegade hämarusest – alates taludest, lõpetades eeslinnadega, kus valdavalt puitmajad. Niisugustel linnaosadel (näiteks Kalamajal ja Pelgulinnal) on ka väga oluline osa meie ajaloos. See on keskkond, kus eestlasest kujunes linnainimene, paik, kus maalt linna tulnud maameestest said vabrikutöölised, ettevõtlikumatest ka haritlased, väikeettevõtjad ja majaomanikud. Nõukogude ajal puithoonete populaarsus vähenes ja neid piirkondi hakati nimetama kõdurajoonideks, kuid käesoleval sajandil on sellised linnaosad jälle atraktiivsed ja ärganud uuele elule.
Viimastel aastatel on huvi miljööväärtuslike piirkondade ja puitmajade vastu märgatavalt kasvanud, populaarseimaks on osutunud Kalamaja asum Tallinnas. Kui 2010. aastal osteti Kalamajas 211 korterit ja keskmiseks ruutmeetrihinnaks kujunes 991 eurot, siis 2011. aastal müüdi kortereid kokku 296 ning keskmiseks ruutmeetrihinnaks tuli juba 1147 eurot. Kuigi Kalamaja keskmist hinnataset mõjutavad ka asumisse rajatud uushooned, on piirkonna üldine hinnatase hakanud üha enam lähenema Kadriorule.
Kalamaja populaarsuse kasvul on mitu põhjust. Esiteks on inimesed muutunud palju teadlikumaks ja oskavad väärtustada isikupära ja kvaliteeti. Euroremondivaimustus on lõppemas ja aina rohkem peetakse lugu ajaloost ja vanast puitarhitektuurist. Nendes linnaosades on hea tunne. Vanad majad meenutavad kõiki neid, kes on enne sind siin elanud, puutrepid nagisevad, hoovis õitsevad puud ja linnud laulavad. Vanem puitmaja valitakse elupaigaks sageli just seepärast, et ümbruskonnas on välja kujunenud meeldiv, vaiksete tänavate ja hoovidega elukeskkond. Sellised tänavad on Tallinnas näiteks Salme, Kungla, Kalevi, Vabriku – laiemalt pea kogu Kalamaja, Pelgulinna ja Kassisaba piirkond.
Teiseks, puitmajad on väikesed, seal on maksimaalselt 18 korterit, mis tagab väiksema naabriteseltskonna ja rohkem personaalsust. Tihti elavad sellises majas mõttekaaslased ja kokkuhoidvad inimesed, kes hoolivad maja seisukorrast ja selle ümbrusest. Nad tegutsevad koos ja roogivad üksmeelselt lund, koristavad trepikoda, tegelevad haljastusega jne.
Kolmandaks, puitmajas on väga hea mikrokliima, maja hingab ja seal on suvel jahe ning talvel kuiv ja soe.
Üks oluline argument, mis aina rohkem paneb inimesi valima elamiseks just puumaja, on lokaalne kütesüsteem. Üldjuhul on see gaasiküte, puumajas saab sageli korterisse ehitada ka ahju või kamina, mis on samuti tubli abi küttearvete vähendamiseks. Pidev küttehindade kerkimine sunnib otsima alternatiive ja puumaja individuaalne kütesüsteem on üks võimalusi.
Töötades enamasti Põhja-Tallinna piirkonnas, olen rõõmuga jälginud, kuidas iga aasta tehakse siin korda aina rohkem maju. Tihti olen kuulnud vaimustust inimestelt, kes pole 10 aastat Kalamajas käinud, kui ilusaks ja armsaks on see kant muutunud – ilusad majad, korrastatud hoovid, pargid, kohvikud. Pelgulinna, Kalamaja, Kassisaba elanikud on teinud tublit tööd. Nad on tõelised piirkonna patrioodid ja tegutsevad aktiivselt oma kodukandi arendamise ja parendamise nimel. Kassisaba ja Telliskivi selts on tuntud üle terve Tallinna.
Piirkonna ajalooline hõng on see, mis muudab puitmaja väärtuslikuks. Puumaja kui kinnisvara on kasvatamas populaarsust. Jutt on muidugi korda tehtud majadest. Sellepärast püüavad ka elanikud leida võimaluse korrastada oma maja ja tõsta lisaks elamisväärtusele ka korteri turuväärtust.
Artikkel ilmus SLÕhtulehe Kinnisvararburiigis.
 |
|
