Aeg-ajalt tekitab müügipakkumiste puhul küsimusi korterite üldpind – kuulutuses esitatud number võib erineda tegelikust, sest kõik oleneb sellest, mida on elamispinna sisse arvestatud.
Kõige enam on küsimusi tekitanud uuemates elamutes asuvate korterite üldpinnad, kus kuulutuses esitatud elamispinna sisse on arvestatud rõdu, panipaik või parkimiskoht. Näiteks on hooneid, kus rõdu ja panipaik ongi ametlikult osa korteri üldpinnast, kuid see on siiski väga erandlik ja pigem omane mõnele üksikule buumiaegsele elamule. Sellest hoolimata tasub omanikult küsida ametlikku korteriplaani ning uurida lisa avalikest registritest.
Tüüpkorteritega on asi lihtsam, sest nende puhul on enamasti teada kindlad planeeringud ja ruutmeetrite täpne arv. Siiski tuleb ette, et müüjad on siingi kokku liitnud näiteks rõdu ja korteri üldpinna. Kahtluse korral on lihtsaim viis õige üldpinna teadasaamiseks vaadata kommunaalarvel rida „köetav pind“, lisaks aitab kinnistus- ja ehitisregister.
Peale rõdude-panipaikade on veelgi asjaolusid, mida tasuks üldpinna kontekstis arvestada. Pärast korteri planeeringute muudatust peab omanik laskma korteri uuesti üle mõõta ning muudatustest ametkondi ja ostjat teavitama. Korteri algset üldpinda muudab see, kui kõik seinad kaetakse remondi käigus kipsplaadiga või muudetakse korteri planeeringut, tehes kergkarkass-seinte abil näiteks suurest kahetoalisest hoopis kolmetoaline korter.
Tähelepanelik tasub olla ka neil, kes soovivad osta korterit viilkatuse all. Nimelt mõõdetakse selliste korterite puhul üldpinda sellest osast, kus katusealuse kõrgus on 160 cm ja enam.
Üks soovitus ka korterimüüjale. Peale selle, et korteri üldpinnaks arvestatakse alati tegelik elamispind, tuleb olla ka numbri esitamisel täpne ning hoiduda selle ümardamisest.
Miks on tegeliku üldpinna esitamine oluline? Loomulikult seetõttu, et see on lihtsalt aus. Kui seda mitte teha, toob see päris kindlasti kaasa arusaamatusi nii müüja kui ostja jaoks.
Näiteks on tehingu osapooled pidanud pettuma, kuuldes, et kinnisvara väärtus on hindamisakti järgi väiksem kui arvati. Selle põhjuseks on muu hulgas olnud just vale üldpinna väljakäimine, kuid hindajad vormistavad akti kinnistus-ja ehitisregistri andmetele tuginedes. Üllatusi on ette tulnud ka notaris tehingu vormistamisel, kus ostja saab teada korteri tegelikku üldpinna.
Lõpetuseks tasub toonitada, et eelmainitud registrites esitatud andmete õigsuse eest vastutab omanik ning on juhtumeid, õnneks siiski harva, kus ka sealsed andmed ei ole täpsed. Riigikohus on öelnud, et lepingurikkumist ei muuda olematuks ega vabasta müüjat vastutusest ka see, et müügilepingus märgitud tehnilised andmed korteriomandi kohta vastavad kinnistusraamatu ja/või ehitisregistri andmetele. Ebaõigete faktiliste andmete kandmine maatüki või ehitise kohta registrisse ei muuda selle tegelikke omadusi. Ehitisregistri andmetel on ehitusseaduse § 56 lg 2 järgi aga üksnes informatiivne ja statistiline tähendus. Ka kinnistusraamatu registriosa esimesse jakku “Kinnistu koosseis” kantud andmetel ei ole õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust.
Artikkel ilmus Ärilehes 9. septembril 2013.
