Blogis: Ülane Vilumets, Uus Maa Kinnisvarabüroo personalijuht
Mari Lemberit teavad isegi kõik Tallinna kontori inimesed kui väga meeldivat, professionaalset ning tasakaalukat ja positiivset kolleegi. Kõige rohkem iseloomustab Marit ehk ütlus: “räägib vähe, aga teeb palju”, sest eelmisel aastal jõudis ta nii hindaja atestaadi esimese korraga kätte saada kui ka läbida energiamärgise väljastaja täiendkoolituse, aidates nõnda Uus Maal ühte olulist uut teenust klientidele mugavalt kätte tuua.
Mari, kuidas sa Uus Maasse tööle sattusid ja mida sa enne tegid?
Uus Maasse tulin ma 2006. aasta sügisel. Enne seda töötasin pea 13 aastat erinevates pankades, viimati Hansapangas laenuhaldurina, seega olin niiöelda hindamisaktide tarbija poolel ja kinnisvaraturu arenguga ka kursis.
Miks sa just Uus Maa Kinnisvarabüroosse nii kauaks püsima oled jäänud?
Mul on väga vahvad ja toredad töökaaslased, kellega on hea koos töötada ja ka muul ajal kokku saada. Ja kuna tööaeg moodustab suure osa meie päevast, siis on just hea õhkkond see, mis teeb tööl käimise meeldivaks.
Millised on olnud sinu hindamise karjääri ajal põhilised muutused kinnisvara hindamise valdkonnas?
Minu hindajana töötamise aja jooksul on välja antud mitu standardit, mis on põhilised hindamistegevust reguleerivad vahendid, kuid nendes kajastatud põhimõtteid on meie hindamistes kogu aeg kasutatud nii, et suuri muudatusi selles valdkonnas toimunud ei ole. Muutunud on lihtsalt turg ja sellest tulenedes ka töö klientidega.
Oled lühikese ajaga suutnud eestlaste jaoks suhteliselt uue teema – energiamärgise – kiiresti Viljandi kandis inimeste teadvusesse viia. Miks see sinu arvates oluline on?
Energiamärgis annab kokkuvõtva info hoone energiavajaduse kohta ja võimaldab ostuhuvilistel valida endale energiasäästlikuma elamise.
Kuidas seoses sellega, et sa said energiamärgise väljastamisõiguse, sinu tööpäev muutus?
Energiamärgise väljastamine on mõnevõrra matemaatilisem ehk valdavalt on tegu arvutustega. Samas on ka ühiseid jooni hindamisega, seega sarnaneb põhitööga.
Räägitakse, et hindajad on pragmaatilised ning realistlikud. Kuidas on sinuga, kas sa näed maailma numbrites?
Hindaja peab tööalaselt olema küll pragmaatiline ja realistlik, aga lisaks sellele ka tähelepanelik, laia silmaringiga jne. Numbreid on muidu kasulik tunda küll, aga alati peab vaatama ka numbrite taha ehk siis numbrid tuleb rääkima panna.
Hindamine ei ole ju tegelikult naiselik ala – või on?
Aga kas nõudepesemine on naiselik või mehelik ala? Kui lähtuda sellest, et nõusid pestakse nõudepesumasinaga, siis on ju tegu väga meheliku alaga!
Tean, et sa oled alati kohal uusmaakate Väikemõisa lastekodu külaskäikudel. Miks see sinu jaoks oluline on?
Võimalusel olen neist üritustest osa võtnud jah, sest need ühised ettevõtmised on see, mida mina saan neile lastele pakkuda.
Mille poolest erineb sinu kodumaakond ülejäänud Eesti maakondadest? Mis sind seal kinni hoiab?
„Kui oled mulk ja muidu saad, siis juhust kasuta…“ ja muud kaunid ning mõned ka mitte nii väga kaunid ütlemised, mis mulkide kohta käivad – küllap see siis meid teistest maakondadest ka eristab. Aga loodus on meil siin ilus ja mitmekesine nagu ka mujal Eestis.
See hoiabki, et siin on minu KODU ja kodukoht, siin on möödunud minu lapsepõlv, siin on minu pere ja sõbrad ning minu tööd ja muud tegemised. Maailma on võimalik näha nii Nuustakult kui Pariisist, kõik sõltub tahtmisest.
Tallinna kolleegid imestavad, kuidas sa alati nii rahulik ja mõnusalt positiivne oled. Kas sul on sellest mingi oma saladus?
Eks palju sõltub sellest, kuidas sa ise mõtled ja asjadesse suhtud. Kas klaas on pooltühi või pooltäis? Mina püüan näha pooltäis klaasi ja püüan õppida igast asjast, ka nendest, mis kõige paremini ei õnnestu. Tagantjärgi vaadates on need kõige hullemini untsu läinud asjad hiljem ikka millekski head olnud. Ja lõppude lõpuks on kõik ju hästi, tervis on korras, pere ja lähedased on samuti terved, katus on pea kohal ja leib on laual. Ja milline suurepärane talv!
Millega sa väljaspool hindamisaktide koostamist tegeled?
Eks põhiline tööväline aeg kulub ikka perele ja kodustele asjatoimetustele, aga üks lõbus harrastus on Seasaare näitemänguseltsi tegevuses kaasa löömine, mis annab kosutust nii hingele kui kehale.
Millise raamatukangelasega sa enda arvates kõige rohkem sarnaned?
Kui torisen ja torssis olen siis nukitsamehega, kui magusa ja mee isu tuleb siis karupoeg Puhhiga, kui küpsetan ja koristan siis Majasokuga, kui päev hakkab kiiva kiskuma, siis tahaks sarnaneda Mary Poppinsiga ja Seasaare seltsis olen „moodne mass“.
Sul on tore pere. Mida toredat sa oma perega koos armastad teha?
Koos tegemised on koos laste kasvamisega muutunud. Klotsidega ehitamisest, autodega sõitmistest ja lauamängude mängimisest on saanud jalgrattasõidud, uisutamised ja suusatamised. Aga vahel on tore ka niisama koos kodus olla.
Kes on sulle elus eeskujuks?
Eeskujudega on nii nagu meie endigagi, et nii, nagu me ise muutume, muutuvad ka meie eeskujud. Konkreetset persooni ma nimetada ei saa, pigem on mulle eeskujuks erinevate inimeste tegevused, iseloomuomadused, sihikindlus ja eesmärgid, suhtumised ning mõtted. Tegelikult on ju kõikidelt inimestelt midagi eeskujuks võtta, nii lastelt, vihavaenlastelt, suurtelt filosoofidelt kui ka lihtsatelt elukogenud inimestelt.
Kuidas iseloomustab Marit Viljandi kontori juhataja ja kolleeg Reet Raudsepp:
“Marit võib julgesti iseloomustada ütlusega: kes palju teeb, see palju jõuab! Kasvatades oma peres kolme poissi, ei ole selle kõrvalt ühtegi asja, mille jaoks Maril aega ei jätkuks. Töövälisel ajal ei toimu ühtki meie üritust, kus Mari kaasa ei lööks, või õigemini eestvedajaks poleks. Lisaks sellele jätkub tal aega osaleda näiteks Viljandi rahvateatris ning käia iga nädal oma lastega nii uisutamas kui suusatamas. Ja mis kõige tähtsam – ta on fantastiline kokk. Tema küpsetatud leibadest, saiadest ja pirukatest saavad ka tema töökaaslased iga päev lõunalauas osa. Kliendid hindavad Marit tema täpsuse, konkreetsuse ning professionaalsuse pärast, kolleegid aga läheksid temaga julgesti lahingusse – temaga koos on kindel tunne ja nalja saab ka kõvasti.“
