Üüriturust on nüüdseks palju räägitud. On nii buumijutte kui ka hinnatõusuootust. Võrreldes käesoleva aasta esimest kvartalit möödunud aasta kahe viimase kvartaliga, mil üüriturust sai eriti oluline kinnisvaraturu sektor, näeme, et tegelikkuses pole hinnad märkimisväärselt muutunud.
Kuigi möödunud aasta keskel aset leidnud üürihindade kuni 15% tõus andis alust spekulatsioonideks, et surve jätkuvaks hinnatõusuks on olemas, näitab statistika, et kerkisid küll pakkumishinnad portaalides, kuid reaalsed üüritasud on mõningaid erandeid välja jättes pigem samaks jäänud.
Näiteks maksis enimnõutud, kahetoaline heas seisus kesklinnakorter 2011. aasta 3. kvartalis sõltuvalt hoone vanusest ja asukohast keskmiselt 335-475 eurot. Aasta viimases kvartalis, mil üüriturg taas rahunes, sai üles läinud hindades juba läbirääkimisi pidama hakata.
Käesoleva aasta esimeses kvartalis varieerusid hinnad samuti keskmiselt 330-470 euro vahemikus. Samas on aga uutes majades paiknevate kahetoaliste korterite hinnad tõusnud möödunud aasta tippajaga võrreldes ca 5%, makstes 500-600 eurot, tihti enamgi.
Äärelinnas, enamasti magalapiirkondades, on hinnatase stabiilne, mis samas ei välista keskmisest hoopis kõrgema või madalama hinnaga üürilepinguid. Käesoleva aasta esimeses kvartalis maksti kahetoalise korteri eest keskmiselt 230-310 eurot, kus skaala alumise osa moodustavad heas seisus korterid paneelmajades ning ülemise poole elamispinnad uutes majades.
Kui kesklinnas on kolmetoalise korteri hind väga varieeruv, mille tõttu poleks keskmiste hindade väljatoomine paslik, siis näiteks paneelrajoonides on skaala paigas ja näha on kohatist hinnalangust. Keskmiselt maksis kolmetoaline äärelinna üürikorter esimeses kvartalis 270-320 eurot.
1-toaliste korterite tehinguhinnad on kesklinnas olnud keskmiselt vahemikus 250-350 eurot, äärelinnas aga 170-270. Sarnaselt suurkorteritega on ka siin hinna varieeruvus suur ning tehinguid on tehtud ka vähem kui 100 ning enam kui 400 euro väärtuses.
Suured kommunaalkulud pidurdavad hinnatõusu
Sel aastal said väga oluliseks korterite kommunaalarved ja eriti neis olev küttekulude rida. Kui suuri kõrvalkulusid hakatakse võtma kui kurba paratamatust, siis üürisumma osas püütakse omanikega kaubale jõuda ja algsest hinnast vähem maksta.
Aina enam see ka õnnestub, sest üürileandja mõistab, et kulud on suured ja üürilistel on kindel hinnapiir. Kui omanik on hinna osas jäik, siis jääb tema korter pahatihti elaniketa. Selliseid ülehinnatud ning juba kaua kinnisvaraportaalides pakkumisel olevaid kortereid on omajagu.
Loomulikult liigub üüriturul ringi ka erihuvidega maksejõulisi inimesi, tihti välismaalasi, kes on võimelised üürima kallima hinnaklassi suure üldpinnaga kortereid, kuid nende osakaal pole isegi kesklinnas märkimisväärne.
Hinnatõusu ei tule niipea
Kui jätta kõrvale hooajaline, pigem ajutine hinnatõus mõnedes korterikategooriates, sest suure nõudluse puhul kerkib paratamatult ka hind, siis eelmainitud suurenevad kommunaalkulud jätavad kogu aasta lõikes üürihindade tõusu ära.
Lisaks sellele mõjutab üürihinda inimeste taluvuspiir. Seda omakorda aga reaalpalk, mis Eestis ei näita märkimisväärset kasvutrendi. See tähendab, et enamik üürihuvilisi otsib aktiivselt soodsamaid alternatiive, tehes nii ka korrektuure esialgsetes soovides.
Seega ennustame käesolevaks aastaks üürituru stabiilsust ning hinnatase jääb pigem samaks. Kuna lisaks nõudlusele on ka üürikorterite pakkumine suur, võidab see, kes suudab pakkuda head kvaliteeti mõistliku hinna eest.
