Meie persooniloo kangelane on seekord Uus Maa 2011 Aasta Hindaja ja hindamise osakonna juht Meelis Tammre. Pealtnäha analüütilises numbriinimeses on tegelikult peidus humoorikas seltskonnalõvi. Meelise osakonna toas tümpsub alati tööpäeva jooksul ajast-aega hittide muusika ja särab lõbus-töine õhkkond. Ja Meelis ei ole aktiivne vaid oma karjääris – ta tegeleb aktiivselt spordiga, käib palju teatris ning reisib väga eksootilistes paikades.
Meelis, kuidas sa Uus Maasse tööle sattusid ja mida sa enne seda tegid?
Jaanus Laugus kutsus. Lubas, et saab võileibu ja sulgpalli ka mängida. Võileibu saab. Suppi saab ka vahel. Sulgpalli mängida veel ei saa (mõtleb veidi)… ilmselt ta kardab kaotada. Rulluisutada saame küll, seal on Jaanus kõige kiirem. Veel. Enne Uus Maasse tulekut olin 7,5 aastat Rime Kinnisvaras tööl.
Mis sulle oma töö juures meeldib, et sa ikka veel kinnisvara valdkonnas oled?
Meeldib see, et praeguseks ma juba natuke tean, mida ma teen. Ja kinnisvara siiski on pisut huvitavam, kui näiteks mingite pastakate või kruusidega tegelemine, kinnisvaraturg on meil ikkagi veel üsna noor ja pidevas muutuses ning arengus, vastavalt sellele, kuidas arenevad riik ja omavalitsused, kuidas lisandub kogemusi, muutuvad tõmbekeskused jne. On võimalus kohtuda ka äris väga kõrgele tasemele jõudnud ja muidu huvitavate inimestega ning pisut näha nende ettekujutust maailma asjadest. Aga võibolla on põhjuseks, et ma ei oskakski vist enam eriti midagi muud teha (naerab).
Kuidas sa üldse sattusid hindamise valdkonna juurde?
Sattusin kunagi juhuse tahtel tööle maaklerina, kuid väga aktiivne müügimees ma pole kunagi olnud ja ei istunud see amet eriti, hindamine tundus olevat rohkem sobilik. Koos turu aktiivsuse kasvuga oli vaja ka hindajaid juurde, seega liikusin firmasiseselt lihtsalt teise ala peale.
Oled tulihingeline teatrikülastaja ning naudid filme. Kus see huvi on tulnud? Milline etendus/etendused on sulle meelde jäänud kui tõeliselt hea, miks?
Teatrihuvi ilmselt tekib inimeses juba nooremana, sõltuvalt, kas vanemad viivad teda teatrisse või mitte. Mina sattusin teatrisse ka juba lapsena ning sealt edasi olen ikka vastavalt võimalustele külastanud, tihti jääb pigem minemata paremate etenduste piletite raske kättesaadavuse tõttu. Häid etendusi on palju, enamus Linnateatri etendusi on väga head, kes naerda soovivad, siis tasuks kindlasti käia vaatamas etendusi “Hecuba pärast”, “Noks”, aga loomulikult on häid tükke veel ja ka teistes teatrites. Kino on samas tänasel päeval sisuliselt igal ajal kerget meelelahutust võimaldav ajaviide, tuli mõte ja saab kohe minna, erinevalt teatrist.
Missuguseid filme sa hindad, millised on su lemmikud ja miks?
Agent 007 fännina loomulikult meeldivad mulle James Bondi filmid, mis on mul ka endal kõik olemas. Lisaks on suur hulk aegumatut klassikat, sealhulgas Eesti filmid nagu “Mehed ei nuta”, “Siin me oleme” jms, mida võib iga kell vaadata ja ikka ajab naerma. Väga ei viitsi ma vaadata õudusfilme ega satu vaimustusse tänapäeval laialt levinud ning valdavalt arvutigraafikast koosnevatest ebarealistlikest “Transformerite”-tüüpi filmidest. Olukord, kus režissööri asemel teevad filme programmeerijad, sarnaneb tänapäeva muusikaga, kus muusikute ja bändi asemel teevad nn “muusikat” arvuti taga istuvad DJ-d. Filmides võiks siiski olla tegemist mingite karakteritega ja emotsioonidega, et näitlejateks oleksid kedagi enamat kui vaid modell ja robot vms. Aga kindlasti on igale žanrile oma vaatajaskond, ilmselt olen mina konservatiiv (naerab).
Saabumas on mootorratta hooaeg, mis sind tombab selle juures? Milline ratas sul on?
Minu jaoks on saabumas viies suvi, kus mootorrattaga sõidan. Ratas on mul sama algusest peale, cruiser-tüüpi Suzuki Intruder M 1800R. Tegelikult läksingi ma lõpuks A-kategooria lubade kursusele selle ratta pilti nähes, teades, et ma pean selle saama! Suur matkaja või pikkade sõitude tegija ma ei ole, pigem sõidan niisama, suvisel ajal käin isegi tööl, lihtne parkida, pääseb ummikutest mööda jne. Samuti ei suudaks ma omale hetkel kindlasti osta ühtegi sellist superautot, mis suudaks pakkuda sarnast kiirendust ja sellega kaasnevat fiilingut.
 |
 |
 |
 |
Oled oma elus juba nii-nii palju reisinud, jääb selline tunne, et oled juba igal pool käinud. Kuhu sa veel unistad minna, kuhu veel üldse võiks reisida?
No kõik on suhteline, kui arvestada, et maailmas on ca 200 riiki pluss kokku veel umbes 100 tunnustamata riiki ja sõltuvat territooriumi, siis saab mul kokku ehk alles napp 10%. Ja käies mõne nädala kuskil suure riigi ühes piirkonnas ei tähenda ka veel, et sa sellest riigist kõike teaksid ja oleksid näinud, enamus jääb ikka avastamata. Tegelikult olen ma vähe käinud Euroopas, olen jätnud selle hilisemaks, sellesse aega, kus enam seljakotiga mööda džunglit ei roni ja majakatustel magada ei soovi. Muidugi, äkki siiski peaks praegu, võibolla pärast enam näiteks Kreekat polegi… Plaanis on juba mõnda aega Madagaskar, kuid ühel või teisel põhjusel on ikka mõni teine riik ette tulnud. Samuti oleks kindlasti väga huvitav kogemus käia Põhja-Koreas. Kesk-Ameerika riigid, Vietnam, Prantsuse Polüneesia, mis asub täiesti keset Vaikset ookeani. Tegelikult võiks jäädagi loetlema ilmselt neid kohti, kuhu tahaks minna. Reeglina muidugi meeldivad mulle ikka sooja kliimaga kohad.
Mida sa Eestimaal reisimisest arvad, kas ja millised elamusi sa siin meie juures oled saanud?
Eestimaa on ilus ja tore, aeg-ajalt saab ka siin käidud, kuid nagu kõik teavad, ei ole Eestis puhkamine sugugi oluliselt soodsam, tihti võid sama raha eest saada reisi mõnes muus riigis, kus nö ilmastikurisk on tunduvalt väiksem. Ühel suvel, kui otsustasin puhata Eestis kuu aega ja selle aja jooksul (juulikuu) oli AINULT 5 rannailma, enamus aega sadas või oli pilves. Pärast seda ei ole ma enam siinse suve peale väga lootma jäänud. Aga selliseid nädalavahetusi on väga hea veeta, Hiiumaa, Saaremaa jne.
Oled hästi kursis sellega, kuidas tervislikult elada. Mis on sinu tähelepanekud, mida tavainimene igapäevaselt jätab tegemata, et tervislikult elada, anna nõuandeid?
Siinkohal on kindlasti targemaidki inimesi, kes soovitusi võiksid jagada. Aga lisaks sportlikule eluviisile ja tervislikumale toidule peaks inimesed toituma eelkõige regulaarselt. Tihti mõeldakse, et vähendan söögikordi ja söön üks või kaks korda päevas, siis kaal kaob, kuid efekt on pigem vastupidine. Organism vajab energiat, ning kui inimene toitub regulaarselt, siis ei näe keha vajadust hakata energiat salvestama, sest ta teab, et kohe varsti tuleb uus kogus peale. Kui aga inimene toitub nii, kuidas jumal juhatab, siis ei tea keha kunagi, millal see hull talle uuesti energiat annab ja igaks juhuks talletab kõik mis võimalik. Ja see salvestamine toimub loomulikult rasvana. Ehk süüa võiks vana sportlaste tarkuse kohaselt 4-5 korda päevas, nt iga 3-4 tunni tagant, aga väiksemaid koguseid. Isegi kui otseselt nälga ei tunne, siis võiks oma paar puuvilja, kohupiima vms ikkagi ära süüa, sest kui tekib näljatunne, siis on tegelikult juba õige hetk möödas. Samuti tuleks juua vett oluliselt rohkem, ikka mitu liitrit päevas, kuna tihti väljendub keha vedelikuvajadus meie jaoks hoopis näljatundena ja tekib taas soov süüa, kuigi reaalselt energiavajadust kehal veel ei ole.
Kui sa peaksid oma elus tegema kannapöörde, siis kuhu sa läheksid ning mida sa teeksid?
Tegelikult ei ole see lihtne küsimus, Eks selle peale on ka viimasel ajal üha rohkem mõeldud, et võiks, peaks, tahaks…. Läheksin ma kindlasti kuhugi sooja kliimaga kohta. Midagi ei ole teha, mulle mõjub päike hästi, rannalõvi nagu ma olen. Tegeleda meeldiks mulle eelkõige spordiga ja sellega seonduvaga. Iseasi, kas see toidaks. Seni on takistuseks olnud sellele kõigele eelkõige laiskus ja mugavus, praegu muid takistusi otseselt poleks.
Mis on sinu elu moto?
Ülemuste hulgas mu populaarsus kindlasti sellega endiselt ei tõuse, aga siiani on mul eredalt meeles põhikooli füüsikaõpetaja jagatud tarkusetera, mis mulle väga hästi sobib: “Tööd tuleb teha niipalju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik”. Samas võib seda käsitleda ka vaatenurgast, et tuleb osata prioriteete seada ka tööasjades, eristades olulise ja tegemist vääriva ebaolulistest ja mitte edasiviivatest tegevustest. Lõppkokkuvõttes enamik meist töötavad selleks, et elada, mitte ei ela selleks, et töötada.
 |
Mida räägib Meelisest tema kolleeg, Uus Maa Kinnisvarabüroo hindaja Siivi Ilves: Meelise peale võib alati loota ja kindel olla, sest ta on oma erialal väga tugev, oskab alati küsimustele vastata ja näidata õige suuna kätte, kui oma asjadega väga rappa lähed. Ta ei suru oma arvamust peale ega ole tähenärija; võtab kolleege nagu nad on (kõigi oma vigadega), saab aru, et igaüks on iseseisev täiskasvanud isiksus oma kiiksudega, mis tähendab, et Meelisel on hea empaatiavõime. Ta on üldse tore kolleeg, kellega saab peale töö ka kõiki muid maailmaasju arutada.
|
