Lähen külla oma korterelamus elavatele vanematele. Nappidel haljasaladel avaneb igakevadine pilt: ettenähtud kõnniteid eiravate poriste käiguradade vahelised hallid lumeriismed on pikitud pruunide mügarikega…Trepikojas segunevad koristajatädi kloorilõhnalise põrandapesuvahendi ja esimese korruse “kassitädi” korterist hoovav vänge aroom. Astun lifti – jälle on üks vaene koer viimasel minutil välja lastud… Ja võib-olla on see sama kolmanda korruse koer, kes siis, kui ma mõnikord ikka ei suuda reostatud lifti astuda, minu möödudes innukalt seestpoolt korteriust kraabib ja lootusrikkalt klähvib.
Suur rõõm ja veel suurem vastutus
Usun, et paljud suures kortermajas elavad inimesed puutuvad aeg-ajalt kokku lemmikloomapidamise pahupoolega, seda nii ise looma pidades kui loomapidaja naabrina. Nagu me ei tea esimest last saades, kui palju vastutust, kohustusi ja loobumisi see suure rõõmu kõrval kaasa toob, ei oska me ka looma perre võttes alati hilisemat reaalsust ette kujutada. Looma toidu ja hoolduse kulud, katki kraabitud mööbliriie, ära näritud kingad, loigud vaibal, äestatud parkett, ja karvad, karvad igal pool – see on vaid üks ja asisem pool kooselust lemmikuga.
Teine pool seisneb looma emotsionaalses heaolus, mille eest loomaomanik vastutama peab. Eelkõige puudutab see muidugi koerapidajaid, sest koer on nagu laps, kes vajab aega, tähelepanu, armastust ja järjekindlat arendamist. Selle vahega, et lapsed muutuvad vanuse kasvades üha osavamaks ja iseseisvamaks, aga koer tuleb ikka igal hommikul ja õhtul ning ideaalis ka seal vahepeal jalutama viia kümme-viisteist aastat järjepanu.
Põllumajandusministri poolt välja antud määruse “ Lemmikloomade pidamise nõuded” § 9 ütleb, et “koerale tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti”. Nii et enne koera korterisse toomist tuleks ausalt oma elustiili analüüsida. Kui te istute reeglina kaheksast viieni kontorilaua taga ja viiest seitsmeni fitness-klubis, siis valige parem kass või kilpkonn, kes saavad suure osa ajast kenasti ka ise hakkama.
Ja kui teie lapsed manguvad lemmiklooma järele, siis mõelge sügavalt järele, kas te ikka olete valmis edaspidi lisaks olemasolevatele kohustustele oma lapse koera jalutama või tema ülimalt hea seedesüsteemiga merisea puuri puhastama. Lastel on pärast esimese tuhina möödumist tihti miljon muud asja peas ning põhivastutajaks jääb ikka lapsevanem.
Samuti oleks tark kindlustada tagala tugiisikute näol, kelle hoolde saab oma lemmiku mõneks ajaks usaldada, kui lõunamaa kuurort kutsub või tervis alt veab.
Koduloomade ja naabrite õigused ning omanike kohustused.
Loomadel pole kohustusi, ainult õigused, mis on sätestatud loomakaitseseaduses ja eespool mainitud lemmikloomade pidamise nõuete määruses. Õigused ei tähenda ilmtingimata õnne, sest koduloom sõltub täielikult oma peremehest. Õnn on see, kui peremees lisaks oma õigusele kodulooma pidada järgib ka sellega kaasnevaid kohustusi. Naabritel on õigus kaevata, kui nad näevad/kuulevad, et loomaomanik kohustusi ei täida. Lühidalt kokku võttes on omaniku kohuseks tagada loomale vajalikud ja tervislikud elutingimused ning jälgida, et looma pidamine ei häiriks avalikku korda, kaaskodanikke ja teisi loomi.
Iga omavalitsuse kodulehel on olemas kasside ja koerte pidamise eeskiri, mis sätestab muuhulgas, et loomaomanik peab järgima sanitaar- ja hügieeninõudeid, sh koristama oma looma väljaheited. Samuti on loomaomanik kohustatud kinni pidama korteriühistu avaliku korra reeglitest, mis ilmselt ei sisalda klauslit “lubatud reostada trepikoda ja lifti”.
Järelvalvet koduloomadega seotud seaduste ja eeskirjade üle peavad ja kaebusi menetlevad munitsipaalpolitsei, keskkonnaamet ja linnaosavalitsused. Seaduste rikkujaile saab määrata päris kopsaka rahatrahvi, looma eriti julma kohtlemise puhul ka kriminaalkaristuse.
Mul oleks täitsa hea meel, kui igal kortermajade vahelisel haljasalal seisaks politseinik ja trahviks koeraomanikke, kes oma lemmiku väljaheidetega muru väetavad. Aga seadusesilm kõikjale ei jõua, jääb vaid loota inimeste kultuursuse arengule.
Lemmikloomad ja varakindlustus
Lemmikloomade tekitatud varaline kahju kuulub kindlustuslepingutes punkti alla “välistused”. Erandkorras tuleb vastutuskindlustuse puhul kõne alla kahju hüvitamine kolmandale isikule, näiteks kui teie koer naabrinaist näksab.
Loomaomanikud ja kinnisvaraturg
Teil on kolm lustakat last, armas kuldne retriiver ja soovite korterit üürida? Kui retriiver maha tõmmata, siis on see isegi hea õnne korral võimalik. Aga kui väiksemaid puuriloomi ja isegi madusid veel kuidagi tolereeritakse, siis koerte ja kassidega üürnikud satuvad sageli ühte kampa nendega, kes “heade elukommetega korralike” inimeste gruppi ei kuulu. Suurem lootus korterit leida on juhul, kui üürileandja ka ise lemmikloomi on pidanud või tal on meeldivaid kogemusi. Samuti siis, kui korter juba nii halvas seisus, et enam halvemaks nagunii minna ei saa. Sest mida muud üürileandjad kardavad, kui et mõne aastaga närivad üürniku lemmikloomad sisustuse ribadeks ja katavad kõikmõeldavad pinnad igasuguste eritistega.
Tegelikult sõltub kõik ikkagi looma omanikust, kuid mõistan ka üürileandjate tõrksust. Korteri remontimine iga üürniku lahkumise järel on kallis lõbu. Kahtlemata saab üürnikuga teha kokkuleppeid võimaliku tekitatud kahju korvamiseks, aga lepetest kinnipidamisele ei saa alati kindel olla. Ja nagu öeldud, kindlustus siin ei aita.
Koduloomade olemasolu võib olla oluliseks mõjutavaks faktoriks ka oma korteri müügiedu juures. Koerte ja kassidega kaasnevad spetsiifilised lõhnad ei ole kõigile meeltmööda. Lenduvad kassikarvad panevad allergiku lävelt ümber pöörama. Korteriga tutvumise ajal aktiivselt ja häälekalt jalgade ümber hüplevad koerad ei lase keskenduda. Enne “käpajälgedega” korteri müükipanekut tasub nendele asjadele tähelepanu pöörata.
Lõpetuseks – valige endale teie korteri tingimuste ja teie elulaadiga kokkusobiv lemmik, siis toob ta kaasa palju rõõmu teile ja vähe tüli naabritele.
 |
|
