 |
Koos majandusega põhjas käinud ja nüüd tasapisi taastuval kinnisvaraturul on suurimaks tõusjaks saanud üürisektor. Kuigi tegu pole buumiga, kus hinnad kõrgustesse kerkivad, on tähelepanuväärne üürikorterite populaarsuse kasv, mis on kohati viinud heakvaliteediliste objektide defitsiidini. Kuna üha enam inimesi kasutab üürikorterit kui päris kodu, on Eesti ühiskond valmis üürimajade taasrajamiseks. |
Ajast, mil Eestis olid üürimajad
Alates 19. sajandi lõpukümnenditest, mil tsaariaegses Eestis algas elanikkonna suurem ränne linnadesse, et sealsetes vabrikutes tööle asuda, hakati eeslinnu täiendama lihtsate puidust üürimajadega. Suuremad ettevõtted rajasid aga lausa omi asulaid (näiteks Kopli liinid või Sitsi tänava äärsed puithooned Tallinnas).
Jõukuse kasvades hakati ehitama uhkemaid puithooneid ning ka suurte korteritega kivist üürimaju. Viimaseid said algul rajada pangad, edukad arstid ning ettevõtjad, kes enamasti olid baltisakslased.
Niisuguseid kivihooneid ehitati enne esimest maailmasõda rohkelt Tallinna vanalinnas ning sellega piirnevatel aladel. Parimad näited on kindlasti pealinna esimese liftiga hoone Pärnu maantee 10 ning mitmed hooned Roosikrantsi tänaval. Üksikuid kivist üürimaju ehitati ka mujale Tallinnasse ja teistesse Eesti linnadesse.
Esimese vabariigi ajal, mil elamuehitus hoogustus, investeerisid paljud ettevõtted ja jõukamad äriinimesed, professorid või arstid kinnisvarasse, ehitades avarate korteritega puit- ja kivimaju, mida enamasti välja üüriti. Üüritud korteris elamine oli turvaline, sest see oli omaniku jaoks äri ning elanikud sõlmisid pikki üürilepinguid, kartmata, et korteriomaniku ootamatult saabuva sugulase tõttu peavad nad oma kodu maha jätma.
Loomulikult oli turul saadaval ka odavamaid üürikortereid ning tube lihtsamates majades. Tihti üüris väikeses korteris elav perekond välja mõne toa või keerulisematel aegadel eraldati üürnikule oma nurk samas toaski.
Nii nagu tänapäeval, otsustati ka tollal üürikorteri kasuks peamiselt ikka seetõttu, et raha isikliku elamispinna jaoks ei olnud. Ka eluasemelaene tänapäeva mõistes ei olnud – hulk kortermaju ehitati näiteks omanike poolt moodustatud ühisuste poolt, mille liikmed tasusid veel aastaid pärast elamu valmimist osamakseid.
Teisalt oli üürimine ka paljude teadlik valik, sest nii oli võimalik elada just endale meeldivas majas ja korteris. Paljud tollased jõukad inimesed, kes ise polnud maju ehitanud või korterit ostnud, elasid suurtes luksuslikes üürikorterites.
Aeg on alustada algusest
Omandireformi käigus 1990ndatel said enamik kunagiste üürimajade omanike järeltulijaist hooned tagasi, kuid üürimaju neist enam ei saanud. Paljudest senistest, nõukogude ajal neisse elamutesse kolinud inimestest said sundüürnikud, keda hakati majadest tasahilju välja puksima ning vabanenud kortereid asuti edasi müüma.
Varakapitalismi tingimustes arenes välja ka praeguseni toimiv üüriturg. Kuna aga erastamise käigus said suuremast osast Eesti elanikkonnast kinnisvaraomanikud, siis omandas meie üürisektor kergelt ebastabiilse iseloomu, kus lepingud on lühikesed ning iga hetk võib üürniku või üürileandjaga seotud elumuutus tuua kaasa lepingu lõpetamise.
Kuid nii nagu Eesti integreerub üha enam Euroopaga, nii muutuvad ka meie ühiskonnakorraldus ja elustandardid aina euroopalikumaks. Kõige sellega koos on muutumas suhtumine üüripinda ja vajadusse kinnisvara ise omada.
Järjest enam võetakse üürikorterit kui päris kodu ning võimalust elada kohas, kuhu ehk muidu ei jaksaks korterit osta. Samuti arvestatakse sellega, et korteri omamine toob kaasa paraja hulga vastutust, mida kõik sugugi kanda ei soovi. Loomulikult lisanduvad üürnike hulka veel need inimesed, kes ühel või teisel põhjusel pangast laenu ei saa.
On tekkinud piisav hulk inimesi, kes soovivad elada üürikorteris.
Üürimajade omanikeks kinnisvaraarendajad
Kui enne sõda olid paljude kortermajade omanikeks-tellijateks eraisikud ja nende perekonnanime järgi said mitmed hooned omale ka nime (näiteks Tallinnas Pärnu maantee 6 asuv Urla maja ärimees Jaan Urla järgi), siis nüüd, arvestades praegust ettevõtluskeskkonda ja traditsioone, oleksid üürimajade arendajateks ja omanikeks kinnisvarafirmad.
Kinnisvaraarendajate käes on suur hulk kinnistuid, mis on kas hoonestamata või on olemasolevad hooned amortiseerunud ja määratud lammutamisele või renoveerimisele. Enamik kinnistuid on kaetud detailplaneeringuga, kuid vaadates arenguid kinnisvaraturul, on selge, et niipea kõigile planeeritud korteritele ostjaid ei ole.
Seetõttu soovitan arendajail tõsiselt mõelda oma kinnistule üürimaja rajamisele. Siiski tuleb läbi mõelda oma võimalused ja analüüsida turgu, sest kallis ehitushind ning suurenevad laenuintressid võivad kaasa tuua väga kallid üürihinnad või hilisemad kahjud.
Kui aga krunt ja piisavalt rahalisi vahendeid olemas, oleks üürikorterite rajamine kindel rahavoog. Mõistliku üürihinna juures oleks turgu küllalt ning praktiliselt igasuguses hinnaklassis.
**
Lõpumärkusena võib mainida, et üürimisega on hakanud tegelema mõned kinnisvaraarendajad, kes pole rajatud hoonetes kortereid maha müüa saanud. Üürimajade ehitamise plaanist on juba teada andnud ka ettevõtja Hillar Teder.
Artikli avaldamise eksklusiivsus kuulub Eesti Päevalehele.
