Hommikul tööle minnes oled aeg-ajalt märganud, et osad inimesed säravad ja teised on tülpinud ning väsinud nägudega. Millest selline erinevus ja kumba rühma sina ennast liigitad?
Oled sa mõelnud, et:
• hommikul ärgates jääksid pigem koju, kui läheksid tööle;
• tööl kulutad aega rohkem lihtsalt olemise peale, kui töötamisele;
• sa ei tunne enam rõõmu töösaavutuste üle;
• sa näed firmas vigu, kuid asju paremaks muuta ka ei taha;
• sa ei näe enam arenguvõimalusi oma ametikohal.
Esita endale järgmine küsimus: „Kas praegune elu on selline, mis sulle meeldib, ja see on töö, mida sa kirega teha tahad?“ Kui pead tõdema, et „vist mitte“, siis on viimane aeg midagi ette võtta. Need on need mõtted ja küsimused, mis sa esitad, kui kaalud karjääri muutmist. Kui oled neist enamusele vastanud jaatavalt, siis on aeg oma elu muuta ja valida endale uus karjääriredel. Mitmeid raamatuid kirjutanud personalispetsialist Tiina Saar on soovitanud alustada mõtlemist tagantpoolt. Mõtle, millisena sa näed ennast pensionipõlves, millised võiksid olla sinu saavutused, milline inimene sa tahad olla. Sellistele küsimustele on ka kusagil juba vastus olemas. Mõtle oma tugevustele, tunnista nõrkusi ja seejärel leia võimalused unistuste ellu viimiseks.
Maslow, kes on maailmas enim tsiteeritud Ameerika psühholoog ja kes lõi nn Maslow vajaduste püramiidi, otsis vastust oma teooriaga, mis motiveerib inimest enesetostusvajadusele . Püramiidi kõige laiemas ja alumises osas on esmased vajadused (toit, peavari, turvalisus). Keskmise osa moodustab armastuse ja kuuluvuse vajadus. Kõige tipus on tunnustus ja eneseteostuse vajadus. Maslow mõte on, et kõigepealt tuleb tagada alumised vajadused ja alles siis saab teostada järgmisi vajadusi. Ehk siis, et sul on peavari olemas ja toit laual, alles siis hakkad mõtlema karjäärile. Tänapäeval on teadlased keeranud Maslow püramiidi tagurpidi, põhjendades seda sellega, et läbi eneseteostuse tuleb tunnustus, mis omakorda loob sulle võimaluse püramiidi laiematele vajadustele (söök, turvalisus).
Oma elu muuta kardinaalselt on suur otsus ja paljud jätavad selle otsuse tegemata, kartes turvalisuse kaotada, kuigi hinge jääb närima rahulolematus. Mina tegin otsuse oma elu muuta ja ei kahetse. Mõte tuli mul neli-viis aastat tagasi, kui küsisin iseendalt: kui kaua ma veel töötan antud erialal ja mis siis saab, kui ma enam sellel erialal ei saa töötada? Umbes aasta kaalusin ja uurisin erinevaid võimalusi. Kolm aastat tagasi astusin ülikooli, olles siis 40-aastane. Minu elu muutus täielikult. Vaatamata sellele, et mu sissetulek vähenes ja aega ei olnud enam üldse, tabasin ennast paar nädalat tagasi mõttelt, et ma olen õnnelik ja rahul iseendaga. Ka tuttavad küsivad minult tihti, mis minuga juhtunud on, et ma säran. Vastan neile kõigile alati, et viskasin ennast mugavustsoonist välja.
