Jällegi möödus üks imearmas päev Viljandis, Väikemõisa väikelastekodus. Eelkõige teeb see meele rõõmsaks, südamesse jätab küll tükikese kurbust, aga see käik seal näitab meie siirast soovi, tahet ja hoolivust nende pisikeste lapsukeste suhtes.
Sellel korral olime lastega õues. Tegevust jätkus küllaga. Mängiti, võisteldi ratastega, hüpati kaugust ja tegime liivast mannaputru ja koogikesi.
Väga hinge jäi, kui küsisin väikeselt Anne-Mailt, kas ta juba kirjutada ja joonistada ka oskab. Ta lausus, et esimesena õppis ta kirjutama lause „ Tahan oma ema ja isa pilti.“ Siis viisin teema mujale ja küsisin, kelleks ta saada tahab, ning tema vastas, et lasteaia kasvatajaks. Nii armas!
Rõõm oli kuulda seda, et mõningad lapsed olid leidnud juba omale armastava kodu ja pere!
Suured tänud Hannile, kes on selle ürituse eestvedajaks olnud. Meie ühine eesmärk on ju vanemliku hoolitsuseta laste abistamine, nende toetamine, rahuldamaks laste vajadusi turvalise elukeskkonna järele. Ja ma arvan, et tänu kuuluvustundele õpivad ka need pisikesed lapsed usaldama ennast ja teisi.
Lõpetuseks tahaks öelda, et alati sealt hubasest ja kodusest majakesest lahkudes tuleb meelde armas lauluke „ Vaeslapse bluus“. „Uitan õhtusel puiesteel, tuule sõnad ja jutt, süda vaba, kuid silmad vees, see on vaeslapse bluus.“
