Blogis: Kristi Liisa Põldre, personalijuhi praktikant
Pühapäeva varahommikul kogunesime kontoris, et sõita Viljandimaal asuvasse Väikemõisa lastekodusse, kus meid juba väga oodati. Hoolimata käredast pakasest ja sellest, et autod ei tahtnud hommikul kuidagi külma tõttu tööle minna, asusime lõpuks siiski teele. Teel oli müstiline udu, mis hõljus maapinnast veidi kõrgemal ning varjas kohati pakase poolt ehitud puud. Puude
vahelt kumas päike, mis tegi selle hommiku eriliselt ilusaks. Imelist loodust nautides möödus sõit kiiresti ning jõudsimegi Hanni, Jaanika, Elari ja ta pojaga väikelastekodusse. Viljandi kontorist liitusid meiega veel Mari ja tema kaks poega.
Avades ukse ja nähes sõbralikke nägusid, tundsin ma end hästi. Kuna olime natuke hiljaks jäänud, andis Hanni mulle kiiruga puuviljad ja näpuvärvid kätte ning lükkas mu rühma, kus mind ootasid viis pisikest naerulindu. Natukese aja pärast ühines minuga Jevgenia. Elari ja Hanni jäid minu kõrvalrühma, kus oli kõige rohkem lapsi, ja Jaanika jäi oma kõige pisemate rühma juurde. Kuna väljas võimutses käre pakane, siis veetsime aega tubaseid mänge mängides.
Saime natuke mängitud ja sõbrunetud ning puuvilju söödud, kui lõpuks lapsed avastasid
näpuvärvid, mida algul natuke justkui peljati. Samal ajal oli kuulda, et kõrvalrühmas mängiti peitust ja meile tegi see vaid nalja, kuidas Elari kõva häälega pidevalt kümneni luges. Õpetasime Jevgeniaga lastele, kuidas peegelpilti teha ja huvitavaid mustreid tekitada. Voltisime paberi pooleks ja lasime lastel ühele poole erinevaid värve panna ning seejärel panime paberi kokku ja vajutasime sellele kõvasti peale. Pisikestele meeldis see vaatepilt, mis avanes, kui paberi uuesti lahti tegime. Vahepeal ütlesid lapsed erinevaid asju ja meie pidime neid paberil kuidagi kujutama. Päris huvitavad pildid tulid meil. Sattusime nii hoogu, et kogu paber, mis meil kaasa oli võetud, leidis kasutust. Värviga koos ei olnud mitte ainult laud ja põrand, vaid ka lapsed olid väga värvilised. Neile tegi see palju nalja. Hiljem koristasime kambakesi siiski kõik ära, et lapsed saaksid lõunale minna.
Keegi oli justkui kella kiiremini liikuma pannud. Need mõnusad kallistused ja soojad naeratused on parimad, mida endaga sealt kaasa võtta. Andsime endast vähe, kuid nende jaoks oli see midagi unustamatult suurt. Tänasime meeldiva päeva eest ning asusime koduteele. Ei olnud enam udu, kuid loodus oli endiselt imekaunis.
Hea on teada, et kuskil sind nii väga oodatakse!
