Minu päev algas valimistega. Tegin selle tähtsa toimingu ära ja võtsin suuna Ülase kodu poole. Plaan nõudis, et toome Uus Maa Rävala kontorist rasked puuviljakastid, kohukesi täis karbi, riided ja mänguasjad autosse. Tiirutasime ümber Rävala ärimaja, ühtegi vaba kohta ei olnud ja vihma kallas oavarrest. Lõpuks sõitsime Ülasega Rävala pst Uus Maa kontori ette ja parkisime ohutuledega vilkuva auto ära. Tõttasime treppidest Uus Maa kontori poole, kui nägime aknast, et kollane auto lükkab kahe haruga kahvlit meie auto alla. Ma usun, et tegime Ülasega kiirema spurdi, kui Usain Bolt kunagi eales on jooksnud. Hüppasin auto ning kahvliharude vahele ning saavutasin selle, et autot ära ei viidud. Saime teada, et ka Jaanikal oli huvitav hommik, nende autole oli külje pealt sisse sõidetud. Võtsime Jaanika peale ja algas meeleolukas sõit koos vesiliugudega Viljandisse.
„Tulid, nad tulid!“ olid esimesed laste hüüded, mida kuulsime, kui Väikemõisa Lastekodu uksest sisse astusime. Jäime seekord 15 minutit hiljaks ja tekitasime lastes veidike hirmu, et äkki me ei tulegi. Kasvatajate sõnul oli lapsed oma ninadega suurest ootamisest klaasidesse auke puurinud.
Asusime Ülasega kahe 9-aastase tüdruku ning 8 noorema poisiga plastiliinist sügist voolima. Mina sattusin poistega ühte lauda ja andsin endast parima, et autosid ja mootorrattaid voolida, millega hiljem põristades mööda lauda sõideti. Lapsed ise olid hakkajad tigusid ja korve tegema.
Olime kaasa võtnud hurmaad, pirne, banaane, viinamarju, komme, vahvleid, kohukesi ja küpsiseid. Kasvatajate sõnul ei ole puuviljadest kunagi küllalt. Hurmaad nägid ja said lapsed esimest korda, see maitses neile. Küpsised ja vahvlid jäid Superstaari saadet ootama.
Päeva atraktsioon oli nn särtsuliug, plastmassist liumägi, mille peal tekib staatiline energia. Kui puudutad last, kes seal istub, saad särtsu. Veel põnevamaks läks asi siis, kui puudutasid liumäe peal istuva lapse silma – näpu ja silma vahele tekkis hetkeks kuldne eletrisärts. Kui seda nägin, kaasnes minu ehmatusega kiljatus, mis tekitas laste hulgas tohutult naeru ja soovi, et ma ikka veel ja veel nende silmi puudutaks.
Päeva lõpus selgus, et minul ja Ülasel oli kõige aktiivsem rühm, tassisime neid kukil, seljas, hüpitasime neid, hoidsime süles, keerutasime neid karussellina, vahepeal mängisime sõna äraarvamise mängu, punusime tüdrukutele kalasabapatse ja tutvusime nende voodite ja mänguasjadega.
Enne äraminekut küsisid väiksemad lapsed üksteise võidu, millal me uuesti tuleme. Vastasin, et kas detsembris või jaanuaris. Lapsed mõtlesid natuke ja ütlesid: „Tulge jaanuaris!“ Ei teagi, kas neil on detsembrikuu nii pidustusi täis või arvasid nad, et jaanuar on enne detsembrit.
Tagasisõidul sadas tihedalt paksu laia lörtsi, sõitsime pikas rivis 60–70 km tunnis Tallinna poole. Aga meid see ei häirinud, kõigil oli lihtsalt nii mõnus olla ja mõtted liikusid selle ümber, millal uuesti tagasi minna ja mida siis teha.
Veendusin täielikult, et iseenda aeg ongi kõige väärtuslikum kink, mida lastekodulastele anda. Oma ajaga annad neile soojust, hellust, tähelepanu, naeru ja positiivseid emotsioone, mida ei asenda ükski mänguasi, riideese, šokolaad või rahaümbrik. Mul on hea meel, et Jaanika ja Claire selle vahva traditsiooni Uus Maasse on toonud ja veel suuremat rõõmu tunnen, et me koos Ülase, Kristiina, Jaanika, Rita, Ereti ja tema kahe pojaga Väikemõisa laste päeva vaheldusrikkust ja sära tõime. Leppisime kokku, et teeme seda veel ja veel.
Soovime siinkohal tänu avaldada kõigile, kes küll ise seekord tulla ei saanud, aga toetasid meie retke!
Hanni Niidas,
Uus Maa Kinnisvarabüroo turundusspetsialist
