Kui meie suvepäevadele jõudsime, oli melu juba alanud…
Kui poolel teel vahepeal poes käies röövisime oma kauboivälimusega paljude süütute inimeste pilgud, siis Sammuli puhkekeskuse alale jõudes oleks nagu sattunud hoopis teise maailma. Väga kaugele klaastornidest ja tänaval närviliselt siblivatest inimestest. Oleks nagu sattunud vanasse heasse bonanzasse, kus kõik kannavad vööl küll revolvrit, kuid see on pigem aksessuaar, millest paugutatakse vaid oma ülemeeliku tuju väljendamiseks!
Kui sageli on stiilipidudel nii, et need üksikud, kellel on kostüüm punastavad uksel, kuna jälle on nad “ainukesed tolad”, kes tulid kas jänku või mõmmina, siis Uus Maa suvepäevad olid hoopis midagi muud! Seal oli pigem näha iga kaabukandja silmis pisikest kadedust, et viimasel hetkel jäid kannustega saapad või rätik kaela panemata! Ühesõnaga – mitte keegi ei hoidnud välimuse pealt tagasi ja kui oleks tulnud anda eriauhind parimale kostüümile, siis see kuuluks kõigile meile, kes seal kohal olid.
Et aga tegemist oli kartmatute kauboidega, siis ei saanud ju olemata olla ka igasugused vahvad jõuproovid. Kuna ma ise olin ühes nendest punktidest, kus tuli meeskonna jõud ühendada, siis nägin lähedalt, et meie inimesed leiavad alati parima lahenduse töö tegemiseks. Seda juba sellepärast, et ei tahetud uskuda, et mingit asja tulebki lihtsalt jõuga teha. Kõik meeskonnad üritasid kavaldada või lihtsalt leida viisi, kuidas asi võimalikult lihtsalt teha.
Võistluseid oli igale maitsele ning kõik said proovile panna nii oma vaimse kui ka musklirammu. Kõige rohkem jäi vist aga nii paarile osalejale kui ka kõigile pealtvaatajatele meelde lõbus toitmismäng, millest ka hiljem pilte vaadates joonistus silme ette lustlik süütu pudingisöömine, mis millegi pärast tekitas nalja kui palju… See rõõm püsis nägudes ka veel õhtul kui plaadimängijas keerlesid plaatid ja kõik said proovida, mis päevasest line-tantsu õppest veel meeles oli. Meie raamatupidajale Eretile jäigi kõige eredamalt suvepäevadest meelde just line-tants. Esiteks seepärast, et seda oli tal endal fun õppida ning hiljem teistele õpetada ja teiseks oli tal ütlemata armas näha uusmaakaid tantsimas/tammumas samas rütmis ja kõik koos. Siinkohal tänud kõigile, kes tantsisid või vähemalt proovisid kaasa teha ja sellest hea elamuse või lihtsat mõnusa soojatunde naha vahele said.
Mina kui nüüdseks juba ristitud rebane poleks küll tahtnud sellest üritusest ilma jääda, sest sellised vabas vormis üritused lihtsalt on ühed ühtsust ja mõnusat suhtlust toetavad üritused, millest köögis rääkides on mitte käinute silmist näha, et nad järgmisel aastal on kindlasti ka juba ise kohal. Nii et kindlasti ei tohi raskel ajal suvepäevadest loobuda, sest mõnus meeskonnasündmus kaunis Eestimaa looduses ongi just see, mis annab meile positiivse suhtumise – kui mitte kauemaks, siis vähemalt järgmise sarnase ürituseni.
Aga nagu Las Vegasega, on ka suvepäevadega nii, et what happens in Sammuli stays in Sammuli! 🙂
Margus Marksaar
Uus Maa Kolimisteenuste maakler
